Tehniline selgitus
Biokile on pinnale kinnitunud kiht
Biokile ei ole sama mis vees hõljuv sade või nähtav lahtine mustus. Mikroorganismid kinnituvad märjale pinnale ning moodustavad neid kaitsva kihi, mis võib püsida ka siis, kui süsteemist lastakse läbi puhast vett.
Seetõttu võib veeproov olla ühel hetkel visuaalselt selge, kuigi torustiku, mahuti, filtri või seadme sisepinnal on probleem alles. Biokile küsimust tuleb vaadata koos süsteemi ehituse, kasutuse, seisakute ja vee seisundiga.
Kus biokile võib tekkida?
Biokile vajab pinda, niiskust ja toitaineid. Seda võib leida torustikes, mahutites, filtrites, membraanidel, jahutus- ja tarbeveesüsteemides, äravooludes ning raskesti puhastatavates seadmeosades.
Pikalt seisvas või vähese kasutusega torustikuosas võib biokile tekkimise oht suureneda. Samuti vajavad tähelepanu mahutite seinad ja põhi, ringluseta harud, harva kasutatavad tarbimispunktid ning seadmeosad, kuhu tavaline loputus hästi ei ulatu.
- külma ja sooja tarbevee torustikud
- joogiveemahutid ja puhta vee reservuaarid
- filtrid, membraanid ja veega töötavad seadmed
- ringluseta või pikalt kasutuseta torulõigud
- äravoolud, rasvapüüdurid ja muud orgaanilise koormusega pinnad
Millised tunnused võivad biokilele viidata?
Biokile tekkimise kahtlusele võivad viidata limane pind, korduv lõhn või maitse muutus, torustiku sisepindadele kogunenud orgaaniline kiht ning mikrobioloogilise probleemi taastumine pärast tavapärast loputamist.
Need tunnused ei tõenda üksi biokile olemasolu. Sama süsteem võib sisaldada katlakivi, roostet, lahtist setet ja orgaanikat. Probleemi tegeliku põhjuse väljaselgitamiseks hinnatakse süsteemi ehitust, kasutusviisi, veeallikat, materjale ja vee seisundit.
Miks tavalisest loputusest ei pruugi piisata?
Voolav vesi eemaldab lahtist saastet, kuid pinnale kinnitunud kiht võib jääda alles. Kui puhastus ei ulatu kogu süsteemi või sobiv kasvukeskkond taastub, hakkab probleem uuesti nähtavaks muutuma.
Esmane loputamine ja lahtise sette eemaldamine on siiski oluline tööetapp, sest see parandab järgneva puhastuse tulemust ning vähendab puhastusaine tarbetut kulu. Pärast keemilist puhastust eemaldatakse kasutatud lahus ja süsteemi loputatakse põhjalikult.
Puhastamine ja desinfitseerimine ei ole sama tegevus
Puhastuse eesmärk on eemaldada pinnalt katlakivi, sete ja orgaaniline kiht. Desinfitseerimine on eraldi tööetapp, mille meetod valitakse veeallika, süsteemi ehituse, materjalide, veemahu ja töö eesmärgi järgi.
Puhastus- ja desinfitseerimisaineid ei segata omavahel ega kasutata süsteemis korraga. Kui mõlemad etapid on vajalikud, eemaldatakse nende vahel kasutatud lahus ning süsteem loputatakse põhjalikult.
Mikrobioloogilise ohutuse kinnitab pädev labor
ZEP Eesti kohapealne vee seisundi kontroll aitab valida ja jälgida puhastus- või desinfitseerimisprotsessi, kuid ei määra baktereid ega teisi mikroorganisme.
Kui süsteemis on esinenud mikrobioloogilise saastumise kahtlus või joogivee ohutust tuleb ametlikult tõendada, peab vee sobivuse kinnitama vastavat pädevust omav akrediteeritud labor. Kohapealne füüsikalis-keemiline kontroll ei asenda mikrobioloogilist analüüsi.
Taastumise vältimine algab süsteemi töörežiimist
Pärast puhastust tuleb hinnata seisakuid, ringlust, temperatuuri, võimalikke toitainete allikaid, filtrite hooldust ja regulaarset kontrolli. Ühekordne töö ei asenda süsteemi sobivat kasutus- ja hooldusrežiimi.
Kui probleem kordub, tuleb kirjeldada, millal see taastub, millises süsteemipunktis see nähtavaks muutub ning mida pärast eelmist puhastust muudeti. Fotod, varasemad veeanalüüsid, süsteemi skeem ja hooldusajalugu aitavad otsustada, kas vaja on uut puhastust, desinfitseerimist, laboriproovi või tehnilist muudatust.
Uue või rekonstrueeritud veesüsteemi kasutuselevõtul, pikema kasutuspausi järel või pärast torustiku remonti tasub puhastus- ja desinfitseerimisvajadus läbi mõelda enne tavapärase kasutuse taastamist.
Töö järel fikseeritakse tehtud tegevus ja kontrollitulemused, et järgmine hooldusotsus põhineks võrreldaval lähteinfol.